Ulmeline. Hommiku veetsin ma koos Andrese,Mariella ja Sandriga. Me, nad lauslisme hommikul karaoket.Peale seda läksime tööle, kõige pealt lattu ja siis kohvikusse. Tegemist polnudki nagu nii palju aga see ajas siiski mind tublisti hulluks. Eriti see paanikaosakond, mis seal jälle toimus. Hea on see, et nägin ka Meritit. Pole teda jälle mõnda aega näinud. Peale üheksad nad lahkusid, ma jäin tööle. Pidu oli enam-vähem, üsnagi korralik. Probleemiks oli see, et mu jalad nii valutasid. Need on need kontsaga saapad. Pidu lõppes üllatuslikult kiiresti, üheks oli juba plats tühi. Peale seda ma lihtsalt koristasin,koristasin, senikaua kuni ma enam ei jõudnud. Kolmveerand viis mõtlesin, et oh tore, jõuan veel esimese bussi peale. Panin telefoni veerand kuueks helisema. See oli viga. Ma ärkasin nii suure ehmatusega ja mul hakkas nii paha. Mõtlesin, et oksendan sinna samasse. Pidasin vastu ja sättisin end bussipeale. Tegin siis kiiresti, nii kiirsti kui ma sain. Jõudsin peatusesse, kuidagi kahtlaselt tühi ja vaikne oli. Alguses ma ei teinud sellest numbrit aga kui ma avatsasin, et buss jääb liiga hiljaks siis lõi mulle pilt ette. Täna on ju pühapäev, mitte laupäev nagu ma mõtlesin. Tõeline jobu, korralik jobu no. Ma olin enda peale niii vihane ja selgus, et mul on bussisini veel aega poolteisttundi. Ma ei oleks suutnud kannatada ja otsisin endale takso. Raadio taksolt sain ma ilusti üle aga laki takso tuli kolme minutiga kohale. Taksojuht oli sellinne vana aga muhe, kuigi me ei rääkinud sõidu ajal mitte sõnagi. Koju jõudes ma läksin suht kohe voodisse ja mõtlesin, et kui hea tunne oleks seal terve päev lihtsalt magada ja magada ja magada. Uni oli mu parim sõber, sel hetkel. Aga ma magasin jube halvasti ja mul on jätkuvalt paha olla. Pesin riided ja varsti suundugi ma kadriorgu, paari panni pesema. Need olid täna hommikul minu jaoks vist liigagi rasvased. Enne kolme saan ma Joonasega kokku ja võtame suuna Tabasallu.

ja ma tunnen end nii mustana, et ma lihtsalt pean pesema minema.

Aga muidu on nii enamvähem,