” Mul on olnud suhteid, mida ma pidasin kestvateks,ent mis lõppesid järgmise päeval. Ma ei räägi meestest, vaid sõbrannadest “.

Sellise lausega, tahtsin ma täna oma sissekannet alustada. Sõnu polegi alati vaja. Ning ma üldse ei imesta, et miks mul nii vähe sõbrannasi on ja aina vähemaks jääb. Ma olen seda sama teksti kirjutanud paar kuud tagasi, aeg on ainult teine, koht on teine, olukord on teine aga isik on sama .  Tõesti mõtlesin, et sellest saab veel asja. Asjata oskasin unistada.

Sõpradega on alati parem ja mugavam ning lihtsam.

Aga ma ei jõua enam ära oodata. Sest tema on mulle kogu maailm, ta on mulle kõik.

Ja muidugi suhted kardoga kord halvenevad, kord paranaevad. Eile hommikul olin ma üsna veendunud selles, et parem oleks temaga enam mitte üldse suhelda, kasvõi paar kuud, või siis pool aastat. Nii oleks lihtsam, palju lihtsam, vähemalt mulle.