Jõudsin poole kolmest kohvikusse ja seda teisipäeval, mitte esmaspäeval. Kuidagi kurvaks tegi mind see, et ma ei viibinud enam Tartus. Aga mis siin ikka, paari päeva pärast lähen tagasi ja ongi jälle elu ilus ! Kohvikus oli muidu iseenesest tore, sain valmistada maailma parimaid singi-juustu pirukaid, teha seda head lattet ning ma sain naerda. Naer ei puudu sealt kunagi. Õnneks oli mul üks tore noorhärra seltsiks, kes aitas saata mööda nii õhtu kui ka öö. Öös ei olnud seekord asju, kui nüüd otse välja õelda. Hommikul korjasime viimased tühjad taarapudelid kokku ning seadsime oma sammud Selverisse. Otsisn sealt bingo loto pileti, mis ei toonud mulle mitte kui minagi aga ega ma ei lootnudki. Või siis, pisut! Läksime kohvikusse tagasi, võtsime oma asjad ja kumbki läksime eri suunda, erinevatel aegadel. Mina läksin Maareki juurde, kes pidi mind tatoveerima ja seda ta tegigi. Alguses oli sellinne surin, siis torge ja siis mõlemad korraga. Just need kaks viimast tähte olid eriti tundlikud. Natukene veel ja mul oleks tulnud pisar. Tundkikus ei ole ilmselgelt mu parim sõber, siiamaani imestan, et pidasin vastu . Lõpptulemus oli hea ainuke paha asi on see, et ma ei tohiks kaks nädalat paljajalu käia. See on sama hea, kui löök alla-poole-vööd. Mul tuleb see lihtsalt ära kannatada ning kanda järgmised kaksteist päeva jalanõusi.
*Koju jõuda oli jumalik tunne. Nii hea oli tunda oma padja pehmust ning mu teki paksust. Ma muidu poleks kuus tundi järjest maganud. Õhtul ärkasin korra ülesse ja vajusin uuesti unedemaale. Unenägu oli ka eriskummaline. Nägin oma kadunud kassikiisut unes ,ta oli kuidagi roosakas aga ta tuli vähemalt koju tagasi. Nimelt, on/oli ta nädalaid kadunud ja kõikidel oli juba see viimane lootuskiireke kadunud. Aga päeval juhtus midagi uskumatut, toimetasin rahulikult köögis, kunii mu ema sisse astus ja ütles valjult ” Ega sa ette ei kujuta, kes mul siin käes olla võiks? “. Miski pärast oli mul õigus, kui ma ” nublu ” nime ütlesin. See oli mu hea hetk, sest seda kassi sai taga igatsetud ja kohe väga väga palju. Samas igal asjal on kaks poolt ning teine pool on see, et mul on nüüd kaks valget kassi. Vahepeal poegis mu emane kiisu ja tõi ilmale viis poega, nendest must ja valge jäeti alles, valge oli nagu mulle “nublu-asendus-kiisuks” mõeldud. Naljakas on see, et hommikul suutsin ma talle isegi juba nimegi valmis mõelda ja selleks oli ” Kugu “. Ma ilmselgelt hiilgan geniaalsusest!
ja muidugi oli tänases päevas veel head, Ragne tuli tagasi. Saatsin talle hommikul sõnumi ning päev otsa suutsin ma istuda telefoni juures ning oodata seda ühte kõnet. See ei tulnud kell üks, ega kell kolm, ega ka kell kuus vaid kell kaheksa. Tegelikult see kellaaeg ei läinud mulle korda, ma niigi ootasin teda 21 päeva, et ma kuuleks uuesti ta häält. Ta on mulle sama tähtis, kui seda on piim, mu kohvi peal ;*!
tegelikult tahaksin ma tervitada sind ja sind ning sind ja omakorda veel sind. Tervitatud on kõik mahedad inimesed, uued ja vanad tuttavad. Sest, te olete nii kuradima toredad! ( jee,jee,jee)
