• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Polegi jõudnud Kaspari sünnipäevast siia kirjutada. Läksin sinna peaaegu sama mõttega, nagu ma ükskord Tartugi läksin. Mõtlesin, et olen seal paar tundi ja lähen minema. Juhtus sama, jäin sinna kolmeks päevaks. Kuigi mu maakodu oli sealt kolme kilomeetri kaugusel. Aga sünnipäev oli superluks, söime,jõime,tantsisime kaera-jaani, laulsime Eestiga ühte, mängisime lõkke valguses jalamängu, sõitsime kummipaadiga jõel ( muidugi pidime seda tassima kilomeetri jagu), käisime saunas ja tahestahmata avastasin end üksi lavalt. Suutsin noorhärrad välja küpsetada. Magama läksime koos päikesetõusuga, viie-kuue vahel. Järgmisel päeval, lõunal veetsin ma aega koos Gerdiga. Mõnulesime kiikuvas suvetoolis ja vaatasime filmi, umbes kuus tundi. Esimesed paar tundi möödusid Viva La Bami seltsis. Kunagi ei arvanud ma sellest midagi muud, peale selle, et tegemist on ühe suure pasaga aga mu  arvamus on muutunud ning seda paremuse peale. Öhtu poole vaatasime filmi, vahepeal sõime, olime seltskonnas ja nii see päev läkski mööda. Pühapäevasel päeval sundisin ma end siiski koju minema, muidu oleksingi tiksuma jäänud.

aga kõige hämmastavam hetk oli see, kui me saime teada, et me oleme Kaspariga sugulased. See jutt levis nagu tuli. Niivõrd müstiline. Kui mõelda veel selle üle, kuidas me üldse tuttavakas saime

Järgmise aasta lubadus on olemas !

Lisa kommentaar