muusika õhtu kukkus välja hoopis palju lahedamana ja paremana, kui ma seda loota oskasin. Alguses oli kõik võõras, igasugune energiaring ja laulmine hirmutas mind korraks ära aga see oli ka vaid korraks. Seltskond oli omaette huvitav, nii palju erinevaid inimesi. Korraks tuli see ühtekuuluvustunne. Nüüd üritan seal käima hakkata igal kolmapäeval ja täna sain teada, et Jonathan taotleb elamisluba ning kavatseb jääda siia kauemaks. Ma olin päris rõõmus seda kuuldes. Ja nüüd on mul mida oodata.

Kristerit peaks ka tänama, kes mind sinna üldse vedas. Ja kes uskus sellesse, et see võib mulle meeldida. Tänane jalutuskäik oli ka üdini mahe.

Homme liigun ma uuesti Tartusse. Laupäeval on samas üks “porgandipidu”plaanis, ma arvan