üleeile tabas mind peavalu, mis kestis koguni kaks päeva. Võtsin küll õhtul valuvaigistit, lootes peavalu kadumist aga hommikul pidin ma pettuma .. mu peavalu oli veel tugevamaks läinud. Üritasin kuidagi ellu jääda, päikest välja kannatada ning varjata linna peal oma vesiseid silmi. Hääletada pealinna oli ka omamoodi naljakas, oleks nagu mingi pilusilm tee ääres hääletanud. Kohvikusse jõudsin suhteliselt napilt. Aga lauamängud said toimuda ja kõik olimegi õnnelikud. Üritan nüüdsest iga teisipäev pealinna jõuda. Asi pole isegi selles töös, ega tasuta kohvis vaid asi on selles seltskonnas . See ongi üks põhjusdest, miks ma loobuda ei taha. Samas elada kahe linna vahel ..tahaks näha, kuidas see toimib ja kas see üldse saab kuidagi toimuda. Öösel läksime Kristeri poole. Aina mõnusamaks siin olemine muutub. Uni oli ka päris hea ja meelas. Hommikul, olin järjekordselt kell 9 üleval. Isegi kellaaeg on siin välja kujunenud. Tegin kohvi, mis läks pärast päris külmaks. Sõime hommikusööki. Peale seda läksime Balti Jaama, soetasin endale paar asja. Sobivaid jalanõusi polnud. Võtsime suuna keskturule ja pärast Humanasse, kust ma leidsingi kaks paari jalanõusi. Nüüd oleme tagasi, õhtul on plaanis välja minna. \” Hipikommuunis \” toimub mingi üritus, tahaks näha ja kuulda. Kuid ma isiklikult arvan, et ma ehmatan ära. Elame-näeme !
ja väga mõnus on ilma peavaluta,!