Ruja õhtu oli suurepärane, välja arvatud paar pisiasja. Osad lood said minu silmis ja kõrvus veel parema tähenduse.See oli hämmastav.Pärast seda käisin korraks linnast läbi, teretasin paari armsat inimest, tulin koju, mõttega koju jääda aga läks nii nagu läks. Varsti võis mind jälle Möku eest leida. Päris naljakas, Möku esine oli järjekordselt ummistatud rahvast. Seekord oli Möku sisemus ka suhteliselt pungil täis inimesi.

h’ngisime niisama, naersime, mängisime Rüütli tänaval jalamängu, Karl mängis kitarri ja nii see läksi. aga muidu oli täiesti ülimõnus tsill

ja taibud hääletavad mul hetkel lätti. Ma juba ootan kõnet, kus nad ütlevad, et nad keerasid otsa ringi ja ei läinud siiski lätti. Aga senikaua on Karli kitarr minu juures hoiul