See on selge, et pealinna jõudes kaob uni ära. Ja see on selge, et siia enam eriti miski tagasi ei kutsu. Kuigi mu esimene päev möödus päris sujuvalt ja lõbusalt. Pole lihtne otsida 45 minutit mingit normaalset söögikohta ning pärast lõpetada siiski McDonaldsis. Eine oli muidugi liiast, mõlemad tõdesime seda aga hiljem. Pärast jalutasime niisama mööda linna, naerda sai rohkem kui ühe korra. Mul on hea meel tõdeda, et on inimesi kes tõepoolest ajaga ei muutu! Ja temake on mul ehtne näide sellest. Kaheksa aeg läksime lahku, mina suundusin lõpuks Maria juurde. Sisenesin esimest korda tema ja tema noormehe koju. Kõik oli nii nagu ma seda ette olingi kujutanud. Meil on endiselt tegemist samasuguse maitsega. Nad on suutnud nii pisikese ajaga teha täiesti rotist korterist nii ilusa koha, kuhu on rõõm tulla. Ja tänu Martini kuntsioskusele, on seinte peal hämmastavad maalid ja seda sõna otsesemas mõttes. Mu isiklik lemmik maal asub muide köögis!
Viisakal kellaajal jõudsin ma oma tavalisse ööbimiskohta. Vastuvõtt oli sama soe nagu kõik need eelmised korrad. Mitte miski polnud muutunud, eriliselt mitte, kui välja arvata laudade ümberpaigutust. Tundus, nagu ma polekski sealt hetkekski lahkunud. Õhtu möödus meil ilma interneti ning televiisorita. Rääkisime pikalt ja laialt ning avameelselt. See on mulle tema juures alati meeldinud. On inimesi, kellega lihtsalt saab olla ja rääkida ja isegi siis kui tegemist oleks kõige intiimsema vestlusega.
Hommik oli samasugune, kohv maitses ainult teisiti, sest tegu oli vale piimaga : ( Lõunaks sain jalad kuidagi moodi alla, sest sellel noormehel on maailma mõnusaim voodi. Andke andeks aga nii see on!
Linna peal nägin üllatavalt palju vanu tuttavaid, keda polnud kas aasta või kaks näinud. Ja enamusi ma ei tundnud ära, peaksin vist siinkohal häbenema ning neile lehvitama tagant järele. Mitte miski polnud meelega, segavaid faktoreid oli ümberringi nii hulgi. Teinekord hoian ma silmad lahti.
Ja kusjuures, mulle meeldib coffee in kampaania, et kõik joogid on 1 euro aga mulle ei meeldi see, et neil saab alatihti vahukoor otsa. Täna juhtus seda kaks korda, eile ühe korra. Niisiis ma ajasingi mööda linna mingit vahukoort taga! Kusjuures, piparmündi mocha on päris hea!
Õhtu, vähemalt pool õhtut, veetsin ma Kirstiga. Olin talle töö juures seltsiks, kord ma lamasin, kord ma istusin maas ja ikkagi arvati, et ma olen klienditeenindaja ning küsimustega pöörduti minu poole. Haha, tüng värdjad! Kirstit oli kergendav näha. Sain oma südamelt kõik ära rääkida nagu alati . Ta on tõepoolest ainuke inimene, kes saaks minult midagigi väljapressida, kui tal peaks see soov kunagi olema. Ta on pidanud kõik läbi elama, kõige olulisem on see, et ta on jäänud püsima. Aga ta suutis mind kõhklema panna asjades, mis tundusid siiamaani samakindlad kui kaljuseinad olevat. Imelik oleks, kui see ei hirmutaks mind. Ma lihtsalt pean mõtlema..järele! Nüüd ma isegi ei muretse, kas ma kirjutasin õieti või õigesti. (Krister mainis täna, et võeti vastu mingi seadus..blablabla ja enam polegi vahet kas sa kirjutad vahel või vahest ja nii edasi. Pean selle lõigu kuskilt ülesse leidma!)
Katrega veetsin ma oma ülejäänud õhtu. Mõnus nagu alati. Ja kusjuures, ma jõin veerand klaasi õlut, sest rohkem mul alla siiski ei läinud. Aga ma teen edusamme, ei teagi kas see on hea või halb. Tean vaid seda, et ma muutun, ole muutunud..natukene!
Homse kohta ma midagi õelda ei oskagi. Kokkusaamisi oleks nagu palju. Bhjani õhtule tahaksin ka siiski jõuda, samas samas Tartu tundub kõige ahvatlevam!
Eksnäis!
Kell on veerand kolm, peaksin magamise peale mõtlema.
Ja aitäh sulle,et võin su olemasolule kindel olla. Vähemalt praegu, üks päev korraga. Kui miski on määratud, siis on see määratud.
aga head und, ei jaksa enam!
