Eile tuli hetkeks räige suveigatsus peale, täpsustades, võsu ranna igatsus. Ma mäletan neid suveöid, neid erinevaid seltskondi,jämmimisi päikeseloojangutel, meie oma rahvast,meie öö läbi üleval olemisi, öiseid alasti ujumisi,jauramisi,” Staabis” käimisi, hommikuti jahedaga võitlemisi. Ma mäletan isegi neid hetkelisi külmavärinaid, mis tahestahmata hommikutundidel meid olid rünnanud. Ja kui hästi läks, sain Reinu juures maailmaparimat kodus tehtud kohvi.

ja nüüd tahaksin ma lamada oma võrkkiiges, käsi üle ääre rippumas, nautides erinevaid loomade häälitsusi, imetledes päikesetõusu võis siis tantsida hommikuses kasteheinaga kaetud rohus. Tegelikult tunnen ma veel paljudest asjadest puudust nt. äikesest,kõuemürinast,paduvihmadest ja sellest,kuidas ema käsib mul alati kõik juhtmed seinast välja võtta,kartes,et miski tabab me maja. Muuhulgas, ma pean seda kõike tegema välgukiirusel ja kui ma ei tee, on paanika majas. Neid kõige tumedamaid pilvi ja see “tormieelset” lõhna. Ja seda rahulolu tunnet, kui ma lõpuks oma voodisse kord jõudsin. Suve kohta oli voodis magamine puhas luksus. Sest, see suvi magasin ma tõepoolest igalpool.

See kuradima suvi oli üleüldse niiniiniiniiniiniiniiniiiniiinii fantastiline.

hetkel tahaksin ma teha ühe sõrmenipsu või tagurpidisalto sinna heasse aega.Mõnikord tahaksin selle ilusa aja moosipurki panna. Ja kui kunagi halvasti läheb, siis selle lahti teha ja nuusutada.