Minu nädalavahetus oli ilmselgelt hämmastavalt hea ja piisavalt lebo, et ennast mitte segada lasta. Juhtus palju,isegi rohkem, kui arvata võis. Naljakas on see,et kui kiiresti võivad tegelikult asjad muutuda, lihtsalt kerge sõrmenips ja asjad on muutunud ! Need kaks päeva koosnesid erinevadest hetkedest, niii halbadest kui kõikse paremadest . Ning me saime oma filmimaterjali kokku, film nimega ” Elu läbi Kalle silmade”. See vallutaks edetabeleid! Kõik ei peagi aru saama, asjaga seotud inimesed ainult. Laupäeva õhtu vedelesime niisama,tegelikult terve päeva, inimesed küll vahetusid..aga kõik jäi siiski kuidagimoodi samaks. Õhtuks oli mul juba rohkem rahvast tekkinud,mängisime erinevaid mänge. Valetamine on ja jääb mõnusaimaks mänguks. ” Üks Kass”, “Kaks Patja” , ” üks arvuti”..haha! Raske on mitte naerma hakata.
Öösel käisime me kambakesti väljas, linnas oli uskumatult vähe rahvast, hüppasime mökust läbi, sealt sain kohvi, krooksus ja zavoodis polnud ka midagi/kedagi erilist, suundusimegi tagasi minu juurde. Mõni hetk tundus, et nagu oleks mul teve linn tuttavaid täis. Minu juures jätkus nii erinevate sündmustega, et mingi hetk suutsime isegi mu korterikaaslase ülesse ajada. Hommikul ei tahtnud mõeldagi, et kui kuri ta tegelikult võis olla. Õpetuseks teile, pole vaja alkoholiga liialdada ja pole vaja mingeid ülemõtlemisi. Mingi hetk viskas küll mulle kopa ette. Kuigi mina olin see, kes pidi suutma kuidagimoodi olukorda kontrolli all hoidma,õnneks olid mul tublid abilised. Aitäh! Kella viieks oli rahu majas, lõpp hea kõik hea! Kaheksa inimest pole kerge magama panna, lõpuks tundus tegelikult, et ruumi jäi veel ülegi. Tegu oli vist heade lammastega. Paljud sõnad said ka teistsuguse tähenduse, nendega on nüüd omad emotsioonid. Pühapäeva tipphetkeks võiks nimetada hommikust poeskäiku, sest peale ei teinud me sittagi, ainult vedelesime. Meenutada nüüd seda, kuidas me igakord feilisime, kui me tahtsime ” 30 minutit” magada. Seltskond oli muidugi väga meeldiv, lõunast jäime me me Hendrikuga kahekesti, kvaliteetaeg nagu meil see oli. Lõpuks jäin ta kaissu paariks hetkeks magamagi,mis oli mõnus. Aga tuli hetk, mil tuli tegutsema hakata, tegelikult ka, me ei tahtnud … Õnneks tuli sossu, kes meid oma jutuga ellu äratas. Seiklusterohketüdruk nagu ta meil on. Järgmine hetk olimegi me juba mökus, tagastasin neile ka kruusi, mille ma üleeile sealt koos kohviga kaasa sain.
Enne ühte jõudsin ma koju, üritasin koristada, jätsin pooleni,läksin magama . Ja mu telefon on oma elu tagasi saanud, vähemalt teeb ta häält. Vähemalt temaga suheldakse.
