Kuna jaanuri kuu on lõppemas, jäänud veel need kaks päeva, mõtlesin,et võtan kiirelt kokku. Nii kiirelt ja lühidalt, kui oskan. Jaanuri kuu algas kõrgelennuga, katusel istudes ja koos šhampust juues. Seda ei saa mainimata jätta, misest, et asjad ei läinud nii nagu alguses nad plaanitud olid. Plaanid ongi homodele mõeldud, vabandan veelkord. Kaspariga sai lugu läbi, ära lõpetatud, lukku pandud,ära visatud, ajalukku saadetud. Nii palju siis temast. Asukohta vahetasin ka, sama lähedal kui eelmine. Korterikaaslasega astusin seekord ämbrisse ja seda jälle. Meenutagem mäe tänava elanikke, suurim ussipesa, mida eales nähtud. Kuskilt pärapõrgust tuli soome tööle saamise pakkumine, tegelikult mitte nii pärapõrgust, emme kaudu siiski aga see ei loe. Võtsin vastu. Tutvusin inimestega, tema ja siis temaga ja siis veel teistega. Kooistumisi on peetud, osad läksid küll käest. Sandraga sain asjad korda aetud, see tegi mu südame palju palju kergemaks. Öömaja on antud ja jagatud. Puhumismängu on mängitud. Roomamisvõistlusi sai ka peetud ning mina ei tulnud toime sellega . Pohmakat sai peetud, eluteist pohmakat. Sossudega on aega veedetud, viimasel ajal eriti. Mul on teiega hea. Maailma sai parandatud, probleeme lahatud ning omakorda isegi lahendatud. Teiste probleeme on kergem korda teha, kõik tundub nii nii lihtne, enda probleemidega olen ma jätkuvalt pahuksis. Aga ma olen õppust võtnud ja hakanud neid lahendama, uskumatu või mis. Ja ma ei jätagi enam KÕIKE viimasele minutile, peale dokumentide tegemise,muidugi. Ma oman nüüd jälle pangakaarti, viimane kaardihoidmis hetk oli aastate eest, vist kahe aasta eest. Tühja need probleemid. Mis ma siin ikka vingun, olen nüüd soomes. Jaa, ma jõudsin siia,lõpuks. Mingi hetk mõtlesin, et seda ei toimugi. Sest koguaeg oli mingi tiksumine ja ootamine..ja siis järsku pidi minema, siis lükkus edasi ja siis ühel heal päeval helistati ja teatati, et järgmine päev, kell 11 oled sa laeva peal ja sõidad soome. Niisiis, elukiire pakkimine ja pealinna minek. Tegelikult enne seda, veetsin ma suurepärase nädalavahetuse ning meeliülendava nädala ja jälle nädalavahetuse..
Tegelikult, jätsingi tema teema meelega viimaseks. See on nagu kirss tordi peal. Kas tegu võib olla armastusega esimest silmapilgust? Pigem juba teisest silmapilgust, kui nüüd järele mõelda. Mul on meeles see hommik, esimene hommik, esimesed käepuudutused,esimene kaisus olemine, esimene hüvastijätt ,mõeldes, mis edasi saab. Aus olla, kui ma teda ja ta sõpra hommikul minema saatsin, ei uskunud, et ma teda rohkem näen. Me ei vahetanud isegi numbreid,rääkimata kõigest muust. Aga võta näpust, ta oli paari tunni pärast mu akna all koos oma järgmise sõbraga ja nii see läkski..olime meie, tulid nemad, seltskond vahetus aga tema jäi.. ja jäi nädalaks,oleks jäänud ka järgmiseks ja ülejärgmiseks nädalaks. Ja meie kahepäevaline lebamine üksteise kõrval, tehes mitte midagi, rääkides tunde, küünlavalguse jälgimine ja kogu see asi oli puhas. Tagant järele mõeldes oli see jube armas. Oleks hea meelega ta huuli maitsnud, teinud seda ja toda aga, nagu ma ütlesin, kõik oli läbijalõhki süütu.Tegelikult hoidsin ma ennast rämedalt tagasi,kuigi ahvatlus oli suur. Häbelikud käepuudutused edastasid ka rohkem informatsiooni, kui seda loota oskasin
Peale selle, et ta näeb juba hea välja, ta on hämmastav noormees, on mul temaga palju ühist, rohkem kui oleks osanud arvata. Vahel tundub, et räägiksin oma mõtetega, kui nad oleks või saaks võtta inimese kuju. Kas tõepoolest on tegu hingesugulasega?
Tänu temale, on tegelikult palju asju teistmoodi. Ma tunnen ja ma tean seda. Osad asjad tuleb lihtsalt enda teada jätta, on asju, mida teame ainult meie.
ja nüüd olen ma soomes ja teenin raha. Tomatiteparadiisis, ma räägin.
