hommikul oli juba kõik vale. Uni oli magusam kui kunagi varem. Pigem ärkaks juba iga hommik kell viis ülese, mitte kell kuus, sest see on kuradima vaevaline. Kohvi ei teinud, võileibu ei meisterdanud kaasa. Praamiga sõitsime pool tundi, kuidagi vaikne oli mikrobussis. Ma arvan jätkuvalt, et meid on üle makstud. Sest kui võtta kõik need neljapäevalised tegevused kokku võtta, siis võin käsi südamel õelda, et tegu on võrdlemisi lebo tööga. Samas, kui neil on raha, siis ma ei näegi põhjust virisemiseks.  Näiteks täna, raputasime pool päeva tomatitaimi, päris raske, te ei arva niimoodi? Tegelikult võitlesin  suurema osa päevast peavluga, mis kohati mind tappa üritas. Asi oli mitte söömises. Lootsin niii väga, et saame lõunapausil poodi sõita aga see nii see ei läinud. Kohvi võttis ka mul isu ära ja ajas südame pahaks ning seda mitu korda järjest . Õnneks oli anu lahke ja jagas oma viimast ja  poolikut võileiba minuga. Tahaks õelda, et see aitas aga sittagi ei aidanud. Vabandust. Vahepeal ajasin tomateid näost sisse, ridade vahel,isegi see ei aidanud. Tegi ainult rohkem kahju. Tunnid möödusid kuid peavalu läks hullemaks. Pausid tundusid täna kuidagi nii masendavad. Aga kui me peale nelja poodi jõudsime, hakkas mu peavalu alla andma. Poes pidime kiiresti tegema, pead olid meil laiali otsas, kümne minutiga ei jõua eriti palju nagu päriselt ka . Vähemalt otsime me pitsat,kartuleid, kolm liitrit piima, teed ja muud võileiva materjali, siis mune..ei saa üle ega ümber. Poearve oli muidugi 30 euri. Ja teie seal, ärge vinguge, et eestis elu kallis on, midagi ei ole.  Tulge siia, näete kuidas raha käest libiseb. Sõit koju oli paljulubav, pitsamaitse oli juba suus sulamas . Kuigi sattusin ämbrisse ka, otsin jogurti asemel kiselli. Ja minul, meil, on maailma parima huumoriga ülemus. Naer pisarateni tuli ära.

kuigi kodus oli  rutiinne,  eile tapsin tasakesti seda. Aga me saime süüa, ajasime kahesuupoolega pitsat näost sisse. Jõin musta teed kõrvale, lisasin piima ja sidrunitükke. Puhas puhas nauding.

Süda kloppis meeletult. Üritasin magama jääda, magasingi vist paar minutit, ehmusin ülesse, süda lihtsalt kloppis nii meeletult . Nii paha pole mul nii ammu olnud, selline vastik ja paha,ebamugav tunne. Üritasin päris mitu minutit mõelda, et millest see tingitud võis olla..

Nüüd süda ei klopi , taob õiges rütmis, võibolla sellepärast, et räägin maailmaarmsama inimesega juttu. Tegelikult ma mõtlesin täna palju headest asjadest, kuidagi pidi peavalu ära peletama. Täna ma igatsesin palju, süüdlaseks jäävad need laulud, mida ma täna raadiost  kuulsin. Teatud lauludega tulevad meelde teatud inimesed ja seda ei saa muuta, mitte kuidagi . Ma lihtsalt mõistsin, et kui väga ma igatsen endainimesi.  Igatsen igat koos tehtud hingetõmmet. Ja ma kardan, et ma varsti murdun. Nutan nagu beebi, õnneks keegi ei näe seda. Isegi need neli päeva on tegelikult piina valmistanud ja seda sisimas.Sest, tegelikult pole see mulle üldse kerge. Kuigi mul on siin lõbu laialt ja peale selle on maailma parimad ülemused aga siiski..

Samas, veel 43 plus veel mõni päev tööd teha ja siis saabnädalakese puhata, mille ma kavatsen tartus veeta. Tema kaisust võib mind võrdlemisi raske kätte saada aga te võite ju proovida. Ja sellest nädalast tuleb ka üks paradiis. Iga päevaga jõuab see aina lähemale. Elan selle nimel, olen tugev. Jahm, olen tugev! Rohkem usku vaja.

homme meid lahutatakse, mina jään Houtskärisse ja anu viiakse korposse. Mina saan varem minna ja hiljem tulla, peaaegu. Tahaks rootsikeelega ka algust teha.