hommikul tegin pättust ja läksin tööle poole seitsmeks. Esimesed äratused panin kohe kinni, järgmisi äratusi hakkasin juba tasahaaval aksepteerima..mõtlesin veel unesegaselt, et viis minutit veel ja nii läkski. Viiest minutist sai nelikümmend minutit. Venisin nagu eilne hambapasta, kuid suutsin siiki kohvi valmistada ja oma moonakarbikese ära täita, et lõunal päris nälga ei jääks.

tööl oli nii enam-vähem, tegevust oli aga seltskonda polnud. Ajasin omi asju,tegin ettenähtud tööd ära, pausidel lugesin ma päris innukalt raamatut, mida ma olen varem juba lugenud. Sealsed tädikesed on naljakad, tervitavad alati naeratusega ja nad üritavad minuga suhelda. Üks neist ei mõista üldse inglise keelt aga vahet pole, ta on lihtsalt  nii kuradima nunnu!

Kodus tapab mind rutiin ja see nüristab mu  meeli.

Tegelikult on kõik päevad ühesugused. Ja kui hästi läheb, teen ma igapäev reaalselt kümme tundi tööd. Tegelikult, sellest peaks lahutama maha veel lõunapausi, need kurikuulsad kolmkümmend minutit, ma räägin.

Vähemalt jääb mul töökõrvalt veel aega mõtlemiseks. Ja ma mõtlen palju, vist isegi liiga palju. Vahepeal tuleb kerge muie, vahel ka naerupurse..ümisemisega jään ka alatasa endale vahele. Näiteks täna, tuimalt süüdistan laule,mis raadiost kõlasid. Samas, muusika on ainuke meelelahtus mul siin. Missest, et tegu pole minu muusikaga, mõte peaks ikkagi lugema.

Ja ma ei palu Sinult, et sa armastaksid mind terve igaviku, piisab ka ühest päevast korraga!:*

ning kui asi on tõeline, siis on tegemist lõputu paradiisiga