olen maganud ei vähem ega rohkem kui kaks tunnikest. Ülejäänud aja passisin ma tühja. Kiisu helistas mulle kell viis, et mind ülesse ajada. Ta ei teadnud seda,et ma olengi üleval.  Aitäh sulle, igal juhul. Panin kiiresti kohvimasina tööle, keedan paar keedumuna kaasa ning 5.40 on mul minek autoga Korpo saarele. Pool tundi praamiga sõitu. Lähen veel ülemuse mehega, kes paitsab tore olevat aga kes ei oska inglise keelt, sellest tuleb huvitav sõit ja õhtul tagasi. Hipphiphiphurrra!

Kusjuures, tänasest sai nädal siin olemisest. Tegelikult, see aeg lendab päris kiiresti.

kraanikaussis olevad nõud on ikka veel alles, täna oli ceel raskuski panni ja kopsiku sokutamisega sinna.  Oeh. Vist pean täna ära pesema. Ja täna ma kirjutan oma kapi uksele sildi, et ” Täpsu, SEE EI OLE VANNITOA UKS” .  Oleks aeg juba sellest aru saada.Mind ennast hakkab see juba tasakesti närvi ajama,et kui palju saab üks inimene nii ustega eksida. Aga saab!

piilusin aknast korraks ülemuste maja poole, näen kuida Guy hommikust sööb, nüüd oleks päris nadi vahele piilumisega jääda.

Ps! Leidsin kapist ” õnneliku inimese ” märgi, uskumatu, et see mul alles on.

tänane hommik kuulub joy divisonile. Ei tea, küll miks.

Tervitades teid.

Täpsu!