Kui mu ülemused oleksid üleval, arvakasid nemad, et ma olen mingi pooletoobine, kes ei mõista magada. Mitte, et ma olen olnud juba poole kahest üleval ja hetkeline kellaeg näitab viis läbi. Naljakas, uni lihtsalt kadus, ilmselgelt olin ma läinud unematiga tülli, järelikult ta andis alla ja ütles, et ” tühja temaga”  ja kadus.

Sain hakkama ka hommikusöögitegemisega. Kohvi ja maailma pehmem leib koos jumalikult maitsva creme bonjouriga mille peale lisandus veel vorst, juust ja tomat.

Olen juba tunde oma lemmik Karli’ ga juttu rääkinud. Ta on isegi siis olemas, kui ma teda otseselt vajama ei peaks.  Ta oleks nagu mu südametuutav, kes alati mõistaks ja kui ei mõistagi, siis ta lepib sellega. Ja ta ei vaata kunagi arvustavalt, ta ei suudaks, isegi siis kui ta väga tahaks. Ta on omainimene!

Nüüd hakkan ma end tasapisi liikuma, varsti peab juba väljas olema! Täna on siis lehtede värvistamine ja ülejäänud ajast, tegelen ma tomatite korjamisega.