Olles tööl,  mu mõtted lausa sunnivad mind mõtlema, nüüd olen kodus ja pea on rohkem tühi kui kunagi varem. Ma tean, nad on kuskil, ootavad õiget hetke ja veel õigemat esitamist. Mulle tundub, et ma olen viimasel hetkel liiga palju mõelnud just nendele olukordadele, mis on toonud pisara silma kui ka nendele hetkedele, mis on pannud mu südame õnnest tantsima.

Nii ühte kui teist olnud.

Kas sa mäletad seda trepi peal istumist, me olime väljas, sa värisesid ja nutsid? Sest sul oli valus, sulle tehti haiget. Ja sa värisesid, kuna sul oli külm. Ärgem unustage  ka liigset alkoholi . Mäletad ka seda, mida ma sulle ütlesin, kui võtsin sinu ümbert kinni? Seda, et ma ei kao kuhugile. Sa ei uskunud, mina tol hetkel uskusin, veel.  Istusime senikaua kuni olid sa valmis sisse minema. Ma ootasin, missest, et mul oli külm, mu jalad värisesid külmast..aga ma olin kannatlik. Läksime sisse, sina läksid asju klaarima. Mingi hetk tulid sa tuppa ja olid jälle õnnelik. Sisimas olin koos sinuga õnnelik. Sa lausa hüppasid rõõmust, võibolla sellepärast, et sul oli oodata lepitusseksi. Tont teab.  Tegelikult tahtsingi siiamaani jõuda.. Lepitusseks ei aita probleeme lahendada. See paneb kindlasti mõneks ajaks unustama aga see ei lahenda midagi. Ja kas tõesti suhtes on seks nii tähtis? Suhe on midagi enamat kui ainult füüsiline kontakt.

ja siis..

Mäletad, kui me bussiga sõitsime sinu poole? Me istusime küll  kõrvuti aga me ei rääkinud eriti, peaaegu mitte üldse. Ainult alguses, kui sa keelasid mul jalanõusi ära võtta. Ma eirasin nagu alati. Sul oli häbi. Aga sa ütlesid, et kui sa purjus oleksid, sa teeksid ilmselgelt  sama. See oli ainuke rääkimine nende paarikümne minuti joosksul, kilomeetrit kadusid ja aeg lendas oma pead. Ülejäänud sõidust, me jälgisime väljas pool toimunut. See ei lugenud, et väljas oli pime. Luges see, et me mõlemad mõistsime teineteist, vaadates korraks teineteisele silma, peale seda jätkates vaatamist pimedusse. Sel hetkel sõnu polnudki vaja ja see polnud mitte sugugi piinlik vaikus, see oli selline sõbravaikus. Tol hetkel mõtlesin, et kuidas minul on sinuga vedanud..

Igastahes, mina enam ei mäleta. Need olid viimased mälestused sinust. Kõigil on seos, seda teame vaid meie. Ma pidin nad kuskile kirjutama, et need enam mu peas ei karjuks ega tuletaks mulle meelde. Jah, mul on kahju, mul on väga kahju, et selline segadustekitav segadus nii palju korda jõudis saata ja seda nii lühikese ajaga. Ma tean, me peaksime asjad selgeks rääkima, sest milleks meil suu olemas on? Ja samas ma veel ei suuda, mitte veel, kas üldse enam.  Ja ma ei taha õelda, et ma löön käega, kuigi hetkel võib see niimoodi tunduda..Ja juhul kui me peaksime tänava peal nägema, teen ma näo, tegelikult ei tee ma mingit nägu, sest ma ei ju ei tea sind.

Ma lihtsalt ei suuda mõelda sellele jamale, mul on Soomes niigi raske. Mitte küll füüsiliselt aga vaimselt. Kui mul poleks olemas Hendrikut, oleksin ma juba alla andnud. Saatnud selle tomatimajanduse perse ja tulnud tulema. Samas, mu ema oleks minus pettunud..Pean nüüd tõestama, jälle, et ma pole allaandja. Saan hakkama! Pean saama!

ja kui ma oskasin talle vaid sõnastada, et mis rolli ta minu elus mängima on hakanud. Kui ta vaid teaks, kui tal oleks vaid aimu..

Tulles tänase päeva juurde. Täna algas kõik valesti, äratuskellad helisesid, igas erinevas suunas aga keegi välja ei teinud. Lumi oli maha end lajatanud ja ma sain maailma kohutavama kakao. Praamisõit tüütas ka lõpuks ära. Tööl olin ma nii pahur, et ma viskasin ” rubbisi” alla kuulnud tomateid vastu kasti puruks. See rahustas, natukene. Aga mu päeva päästis tema sõnum. Aitähaitähaitäh!

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=1nP3XB7hrFo%3Brel%3D0&w=425&h=350]

Ja kusjuures, mainin ära, mul on teie arvamusest siiralt suva ja seda ikka veel. Teiste elusi on ju kergem ning lõbusam lahata kui endi omi?

Mulle loeb vaid see, et ma saan olla koos temaga  ja olla õnnelik. Ma ei väida, et meie armastus kestab elulõpuni aga ma ei väida ka seda, nagu ma kardaks selle kadumist. Hirm puudub, õnne on jalaga segada ja armastust on kuhjaga.

T.