Isegi ära litsutud tomatid näevad paremad välja. Täna oli täiesti vastand eilsele päevale.  Kõik läks valesti, alustades äärmiselt külmast hommikust ning tagatipuks otsustas autorehv veljelt maha joosta. Uskumatu, me sõitsime niimoodi kümme kilomeetrit, kuna me ei taibanud nii kiiresti, mis võib auto rappumise põhjus olla. Olge mureta, see oli kõige sita  algus. Tööl läks kõik asjad metsa, minu meelest liikus täna kell täiesti teises suunas, see aeg lihtsalt ei liikunud edasi.  Terve päev pidin veel võitlema peavalupoistega, mingi hetk tahtsin juba näppe kurku toppida. Pole nii halb nii kaua olnud. Ma tunnen, kuidas mu jalge alt kaob maa. Ma tunnen, et ma lihtsalt ei jaksa ja jõud on minust välja pigistatud nagu  tavaliselt pigistatakse sidrunist mahla välja, nii on lood minu olematu jõuvarudega. Nüüd on jäänud veel 12 päeva. Kuigi, ma võiksin ju pingutada,mõeldes,et see kõik saab kohe kohe läbi aga iga päev siin olles, valmistab mulle veel suuremat piina. Tahaksin hetkel juukseid kiskuda ja jalgu trampida, karjuda end tühjaks.

Kodu poole sõites, tegime me avarii. Õnneks olid hood väiksed. Tagant järele mõeldes, oleks see palju hullemini võinud lõppeda. Arvestades siinseid pimedaid kurve ning äärmiselt kitsaid teid. Aga süüdistame selles seda suvekummi, mis sai hädakorral alla pandud, muidu me poleks lihtsalt koju saanud.

Praamisõit oli ikka veel nüristav. Õnneks, see on viimaseid sõite. Välja arvatud laupäeva tantsupeole tulemist. Hommest kolime me poikade korterisse. Nemad homme lähevad, meie kolime sisse. Nüüd ongi juba kõik asjad pakitud ja enamus neist on juba autos. Külmkapis pesitseb uhkes üksinduses üks ainus piimapakk. Vannituba on jätkuvalt jääkülm, soojast veest pole märkugi ega ka mingit lootust.

õhtu veetsime me ülemuse juures, kutsus meid õhtusöögile. Sõime kõikse paremini väljatulnud ahjulõhet, kartuliputru ning maailma parimat toorsalatit. Veetsime seal koguni  poolteist tundi. Kõht pole nii ammu nii täis olnud. Mõtlesin salamisi, et peaksin end tuppa kuidagipidi veeretama, sest mu jalad poleks mu täis kõhtu suutnud tassida.

Ja sind armastan ma iga oma rakuga. Aitäh, et saan sulle helistada, siis kui ma tunnen, et vajan su häält enda kõrvus helisemas.

ning võta näpust. Kui ma olen vait või vaiksem kui tavaliselt, küsitakse, et mis minuga on.  Ja kui ma räägin palju, siis palutakse mul vähem rääkida. Ma lihtsalt ei saa harjukeskmisega hakkama.

Postitatud viimast korda Houtskäris. Psst, ei kujuta ette, kuidas Korpos üldse internetiga saama hakkab.