kell on 04.37. Täpselt kümne minuti pärast heliseb Anul äratus, mida ta omakorda  kaks korda edasi lükkab. Enne seda peab ta käega telefoni järele kompima. Kõik on nii ette teada, sest igal pool on kuradima rutiin perses kinni. Lülitasin kohvimasina ka sisse,et ellu ärgata. Ma lähen alati kõige hiljem magama ja kõige varem ma tõusen ka ülesse. Vannituppa ei tahaks oma jalgagi tõsta. Eile oli kõik ära külmunud ja soojast veest võime me ainult unistada. Mina olin muidugi see, kes neile halvauudise teatavaks pidi tegema. Pidingi peale tööd kopsikutega sooja vett soojendama. See oli kohati päris naljakas,vähemalt alguses.

Täna läheme me teisele saarele. Mitte üldse ei tahaks ju praamiga küll sõita. Nüristav nüristav.

eile õhtul sain veel suurepärase uudise. Küll sellest Märtsist võib tulla ilusa aja algus, veel ilusama. Õhtul,ööhakul sai Hendrikuga teki all räägitud. Ma pidin küll sosistama aga see ei lugenud. Mitte üldse ei tahtnud ju telefoni ära panna.