Blogi kirjutamine on jäänud tahaplaanile, internetis käimine ei paku enam sellist pinget nagu seda enne. Võibolla on asi selles, et hetkel on kõik mu käe ulatuses, mida ma eluks vajan.

Pealinnast siis niipalju. Hääletasin liikuva hooramaja peale, mille olid ilmselgelt Juutide poolt kaunistatud. Nii palju sitse-satse, lõhnaküünlaid,rippuvaid mänguasju pole ma veel kellegil näinud. Tegu oli muidugi Poola rekkamehega. Imestamiseks polnud vist isegi enam mõtet. Sõit oli vaevaline, vaikust oli rohkem kui vaja. Poole tee peal pani ta mulle eesti raadio mängima, et mul mugavam oleks. Puhas luksus.

Pangakaardil ma järel ei viitsinud käia, kuigi käisin pangast kaks korda lausa mööda. Silveri juurest jõudsin ma läbi. Teda on mul alati nii hea meel näha. Temasuguseid võiks  mul rohkem olla. On inimesi, kellega suhtlemist ma tõsimeeli igatsen.

Maale hääletamine..mm polnud just kõige mõnusam, kuigi sain kohe auto peale. Tuletasin endale meelde, et mis tunne on kõndida 7 km, et koju lõpuks jõuda. Kuni koduukseni, ei teadnud ma, kas mu ema on kodus või ei ole. Telefonis ei saanud ma sellest aru, kuna ma sain täpselt paar sekundit rääkida, enne kui pilt tasku läks. Õnneks ta oli, kuidagi moodi valmistas õigeks ajaks kohvi . Kodus polnud mitte midagi muutunud kuigi juhtunud oli palju. Muudatusi teises mõttes oli kuhjaga, siiamaani võtab mul seedimisega aega. Ema oli rohkem haige kui kunagi varem. Pole teda kunagi näinud nii närtsinuna, kui nii tohib õelda. Ma kardan ta tervise pärast, hetkel võin isegi õelda, et ma kardan tuleviku pärast. Keegi ei tea, mis edasi saama hakkab. Tegelikult tahtsin ma kirjutada, et mu ema on maailmaparim. Mul pole olnud kellegiga seotud nii palju erinevaid emotsioone, kui seda temaga. Kuigi meie läbisaamised on ka kuidas kunagi, nüüd selle viimase aastakesega on asi rohkem paremuse poole läinud.Ta ei ole enam lihtsalt ema, kellega ma pinnapealset vestlust püüan arendada, ta on midagi muud..nüüd oleks mul nagu vanem sõbranna. Aga mul on tema ees jätkuvalt häbi, et ma teda nii hilja hindama olen hakanud. Ta on alati andnud rohkem kui midagi vastu saanud. Ta on see kõikvõimas. Kõike ei saa võtta eneseltmõistetavalt, ema olemasolu ei saa võtta eneseltmõistetavalt. Tema on minu kalju. Sooviksin vaid seda, et ma ütleksin talle rohkem, et ”  Ma armastan Sind”. Ta on olnud alati liiga ema selleks ,et talle seda õelda, ehk nüüd..

Soome peatüki tahaks ka ära lõpetada. Hetkel on lihtsalt sellega suur jama, südamest loodan, et paari päeva pärast on see läbi. Kuidas saab olla keegi, kes peaks olema teoreetiliselt mu kaitseingel, on hoopis kuradi abordijäänus, kes ei taha saada asjadest aru.

Tartu’sse jõudmine ajab alati mu südame kiiremini tööle. Olen oma uues kodus juba paar päeva veetnud,siinolemine vajab veel natukene harjumist. Ja mu uus perekond,see  midagi imelist. Kersti näol võiksin saada lõpuks ometi endale õe . Mitte, et mul poleks õdesi aga nendega pole meil olnud kunagi mingsisugust õdedesuhet. Paari päeva pärast näen ma oma uue perekonna vanimaid aga olulisemaid liikmeid. See isegi ei hirmuta mind.

muidugi ka seda,et ta teeb mu hingele head:*  Ta paneb mind armastusest särama.

Jahjah, mu jutt on nagu pudru ja kapsad, seinast-seina aga mind ei häiri. Sind häirib? Arvad, et mind huvitab? Oh, ei..mind isegi ei kõiguta.