Reedese päeva nimetaksin ma ” suurte tunnete päevaks”.  Just täpselt selline see oligi. Jällenägemise rõõm oli tohutu, igatsuse välja näitamine oli lausa loomulik tegevus . Tunne oli kirjeldamatu. Selgeks rääkimist oli rohkem kui kunagi varem. Aitäh sulle, et näitasid veel rohkem enda sisemust! Õhtune jalutuskäik oli jumalik. Ma tahan, et sa teaksid seda. Me polnud veel jõudnud kunagi nii sügavale sisemusse kui seda reedel. Vaikides poolt teed, kuulates sind, pigistades su kätt aina tugevamani, teades seda, et nii ongi ainult õige! Magama jäin ma õnnetundega. Laupäevane äratus koosnes maailma pehmematest huultest, kiiresti löövatest südamestest,maailmas rõõmsamatest nägudest. Pärastlõunal võtsime me suuna Vastseliina, seekord seda bussiga. Mulle jätkuvalt ei meeldi bussidega sõita. Järgmine kord lähen ma häälega- see on mõnusaim liikumisviis üldse! Kohale jõudes olin ma tegelikult päris läbi-sõit tundus kestvat igaviku, vajusin peale sauna ära. Pühapäeva hommik oli täis värskelt niidetud murulõhna. Veetsime terve päeva väljas. Otsustasime kalalgi käia. Just selliste hetkede pärast ma ilmselt elangi. Sealsamas toimus ka konnade mc battle, mida oli äärmiselt põnev kuulata,tegelikult ka! Kala me ei saanud, ega see polnudki vist  kõige olulisem. Õhtul pidin ma asjad kokku panema ning Tartu poole põrutama. Seekord sain ma autoga ja seda otse teeotsast. Õhtul tegin ma igastahes rabarberikooki. Küpsestasin reaalselt esimest korda elus kooki.

Täna olen ma igastahes tubli, olen neljast üleval olnud, jooksma ma küll ei jõudnud aga ma ilmselgelt jõuan ma esimese bussiga tööle. Õhtul lähen ja jooksen, luban seda!

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=n03g8nsaBro%3Brel%3D0&w=425&h=350]