Neljast tööpäevast on kaks läbitud! Olen pidanud kaks hommikut järjest end kell neli ülesse ajama. Kümme tundi füüsilist tööd, see pole naljaasi. Päevitamisest olen samuti loobunud, käed,jalad ja pool selga on mul sokolaadipruun. Nüüd veedangi ma päiksepaistelise päeva koos oma pusaga, vähemalt seda tööl olles. Eile saime muidugi pauku ja mürtsu kaela. Ja padukas oli räme hea. Alguses ma nautisin seda, aga mitte enam siis, kui olin läbimärg ja olukord hakkas külmaks minema.

kole naljakas, kuidas üks telefoni kõne suudab kõik plaanid segamini lüüa! Olen natukene ummikus oma ajaga. Natukene keeruliseks teeb ka see kahe “linna” vahel jooksmine. Nädal Võsul, nädal Tartus, vabu päevi praktiliselt pole. Hendrikule pean ka aega leidma. Ja sellepärast lähengi neljapäeva õhtul Vastseliina, et sealt reede hommikul tagasi tartusse startida! Aga ma ei kurda, paar tundi on rohkem kui mittekuimidagi.

aga ma olen kuradima väsinud,just seda füüsiliselt.

Õhtul ajan ma end jooksma, selleks on mul Kaspar, kes mind toast välja tirima hakkab.