Kuna kodus ma reaalselt kirjutada ei jõua, otsustasin teha seda siis töö juures. Tegelikult pole mul lihtsalt mahti olnud. Tegemist on olnud palju. Töönädalal olen ma seitsme aeg ära vajunud, mõnedel päevadel olen suutnud isegi kella kümneni välja pingutada. Sisse ma õnneks enam ei ole maganud. Kolimine võtab ka oma aja, eriti kastide lahti ja kokku pakkimine. Homme, ehk siis täna on viimane päev, kus me ravilas peatume. Magamisest ei tule mul juttugi, võib-olla paar tundi aga mitte rohkem. Külmkapi saame me kunagi. On asju, millega ma ei suuda kiiresti ära harjuda. Egas midagi, asjad kilekotiga aknast välja või siis potsatada midagi lumehange. Madratsi ja diivani saame me täitsa tasuta. Küttepuud saame me pühapäeval. Kui nii edasi mõelda, siis tundub, et meid ootab ees ilus elu. Tegelikult ma natukene põdesin, arvasin, et hakkan “ravilakodust” puudust tundma, aga hetkel ei tundu see nii olevat. Ma olen siiralt õnnelik, et lõpuks me kolime kahekesti, kus pole teisi. Meie omavahelised suhted on ka viimasel ajal päris päris nirud, tegelikult suhtlust nagu ei olegi. Mingi asi, mis sind pikalt häirinud on, muudab ajapikku sind tuimaks. Jah, just nimelt. Selle kohapealt pole mul enam mingeid emotsioone, isegi mitte halbu.
ning täna valmistas mulle rõõmu see, et isegi kaugeks jäänud tuttavad, tulevad ja aitavad, seal kus vaja!
aitäh
Jah, ma olen õnnelik!
