Eile külastas mind üks kaua oodatud külaline. Jah, ma olin seda päris pikalt juba oodanud ja lõpuks ta jõudiski meie uude pessa. Jõime teed, rääkisime maast-ilmast, niisama tüdrukute juttu. Lõpuks me hakkasime kambakesi kaarte mängima. Ma olen jätkuvalt veendunud, et hiina turakat on põnevam vahele viskamistega mängida. Õelgu teised, mida tahavad. Pärast seda läksime me külla. Nägime lõpuks ära Kristjani kommuunielu. Kristjanit iseenesest polnud veel koju jõudnud, Elari ja üks teine neiu võtsid meid kenasti vastu. Tsillisime veidi aega niisama, hiljem suundusime kööki ja hakkasime mitmekesi süüa tegema. Jagasime tööd ära, kes praadis kalkunit, kes maitsestas ja kes tegid salatit. Salatimeistrid olime meie Pillega. Tegelikult rohkem tema aga ma olin suurim kurgi tükkide maha kukutaja. Sai tehtud ka üks väike naer. Lõpptulemus oli üllatavalt maitsev. Jah, see pasta nägi isegi maitsev välja. Õhtuks uimerdasin ma koju. Poikad olid selleks aja juba jõudnud end natukene purjakile juua.

Tänase kohta ei oska ma midagi õelda. Tööl oli natukene just mitte kõige parem olla.Kuigi tegemist oli minu vaba päevaga. On asju, millest ma lihtsalt aru ei saa. Olgu, täna püüdsin ma mõista postiljone ning läksin ringile kaasa. Teekond ei olnud just kõige lühem, poole pealt läksin ma krooksu kohvile. Ja hea meel on mul selle üle, et ma saan Sandraga läbi. Oli aegu, kus me ei mahtunud isegi ühte linna ära- õnneks on see möödas. Nüüd oleme  me targemad. Koju jõudes alustasime me koristamisega. Mina tegin süüa, poikad koristasid. Väga võrdne. Nüüd ootame me külalisi, kellele imelist chaid pakkuda. Vähemalt seniakua kuni piima jätkub.