Ma olin juba unustanud selle hirmutunde, mis peitus nö tema kõnede taga, ma ei vaadanud enam ringi kui välja läksin, ma ei kartnud enam igat valget kaubikut. Aga nüüd kui töölt tulin, helistas ta mulle esimest korda üle pika aja. Sel hekel hakkasin ma ümber ringi vaatama, julgustuseks panin ma mp3 kõrva tagasi, samal ajal kiirendasin oma sammu ning suundusin koju. Ning paari tunni möödudes helistas ta mulle uuesti, nüüd vaatas juba hendrik aknast välja, et ehk on ta jälle meie taga. Igaksjuhuks lukustasime ka ukse. Kahjuks, olen ma alguses jälle tagasi. Ma ei saa poiltseisse pöörduda, kuna mul ei ole tõendeid, mida ette näidata. Ja vastamata kõnedest vist ei piisa. Kõik on kurat kaudne.