Päev otsa üksindust ei ole kunagi head teinud. Kas ma olen õelnud kui väga ma ei salli üksi olemist? See on minu jaoks nagu kõige hullem karistus.See on täpselt sama hull kui mul puudub kohvi, piim ja suhkur.  Õhtuti läheb meel alati kurvaks,  hing igatseb hinge ja kuidagi üldse n-õ mõru tunne on. Peale selle on mul mingisugune väike kartus ka Luna tõelist omanikku näha. Ma ei teagi miks, nad lihtsalt tulevad homme oma perega Lunat vaatama, kuidas ta on kasvanud ja kuidas tal üldse läinud on. Lapsed tunnevad puudust. Uskuge mind, ma igatseks teda mitu sada korda rohkem. Ta on lihtsalt nii kullatükk, vahel nagu lapsed ikka, ajavad nad küll päris närvi, ma olen isegi tema peale ikka päris kuri olnud. Näiteks nagu täna olin ma sunnitud enamus oma kingi ja teisi jalanõusi ära viskama. Kõik olid läbi näritud. Pass peaks olema veel kõlbulik, Hendriku popidoti nokamüts läks ka ära viskamisele. Nüüd on ta jälle armas, magab ja toodab oma kõhugaase. Kas pole mitte tore õhtu? Hendrik tuleb ka arvatavasti alles ülehomme:(