Eile olin ma nii jobu, et viskasin Luna kuskile soosilla juures olevasse järve. Seda uppunud kassipoja ilmet ei unusta ma vist kunagi. Õnneks oli Krister parasjagu ujumas, kes sai Lunale oma abistavaid käsi pakkuda. Tegelikult oli see päris kole vaatepilt. Ma luban,et ma ei tee enam seda kunagi, ma vähemalt proovin. Peale seda läks meil muidugi seiklusretk edasi. Meie missiooniks oli veekogude leidmine, järgmisena leidsime me Rahinge estreemparki. Tõesti, see koht oli suht äge.
Õhtu lõpetasime me muidugi Õnnes, kaks pudelit veini ja neli inimhinge. Õhtut võib nimetada üheks suviseks ürituseks, tunne oli küll selline.
