Läksin suurte lootustega Võsule. Lootsin, et kõik on nii nagu alati olnud on. Teate küll, erinevad seltskonnad, jämmimised rannas, öised alasti ujumised,huvitavad inimesed. Võib-olla oli asi selles, et läksin sinna valel ajal, inimesi veel ei olnud, pole lihtsalt see suve hooaeg veel jõudnud õieti alata. Niisiis me liikusime ühest kohast teise, ühe rahva juurest teise rahva juurde, kuskile püsima me ei jäänud. Tegelikult, valetasin, jäime küll. Tegu oli natukene imelikumate inimestega kui meie kokku. Aga ma ei väida, et seal meil lõbus polnud. See oligi eile kõige lõbusam asi, mis meie(minu) meelt lahutas. Pärast poole läksime veel suurema hurraaga rahvaklubi poole, kus pidi toimuma päris mõnus üritus, juttude järgi, ma mõtlen. Aga see algus oli täiesti pask ja mul oli äärmiselt kahju, et raiskasin sellele üritusele 4 eurot. Kuigi me kuulasime tund aega minti wannabe räpparit, kes meelitas oma rahvast e kuulamiskonda kahe noore tantsijaga, vähe oli puudu sellest, et nad oleks näidanud oma nn kehavõlusi. Meesterahvastel oli muidugi ilus vaatepilt, aga kuulge, see on natukene vale, kui kuidagi muud moodi kuulajaid lava ette ei saa, kui ainult kahe poolalasti tantsijaga, kes kutsusid meeessoost publikut lava ette, ilmselgelt olid nad kõik ka erutatud. Krister ütleks kindlasti, et asi oli ainult minus. Võib-olla no oligi, aga eile ma ei tundnud end tõepoolest vabalt, polnud õige aeg ja polnud nn õigeid inimesi. Krister ütleks sellepeale, et pole olemas seda õiget aega ja neid õigeid inimesi. Aga minu jaoks on, tee mis tahad. Samas ma tunnistan, ma käitusin eile ikka päris jobult, jobumalt kui tavaliselt.
“Kas te olete omavahel paar?”
“Ei, lihtsalt sõbrad”
“Samas nagu õde ja vend.”
Tegelikult on Krister on üks kindlamaid inimesi mu elus, aitäh sulle:)
