Restoranis tööl olles kohtasin ma ühte täiesti tavalist eesti perekonda, sel hetkeni kui nägin, et kõikidel kolmel poolepindistel poistel( nad olid vaevu kuueaastased kui SEDAGI) oli olemas ipadid. Ausalt, mul hakkas halb!  No türa, Vanemad, mida te kurat mõtlete, kui te üldse mõtlete? Miks te olete nii julmad ja võtate lastelt  ära nende AINUKESE lapsepõlve, soetades neile mingeid kalleid ” huinjaasi aka mänguasju”, mis röövivad kogu teie lapse tähelepanu. Nad  ei suutnud  isegi oma pätakaid söögilaua taga ohjeldada. Mul oli niiiii räige tahtmine neile lihtsalt virutada ja nägu täis sõimata kuradi imbetsillide kari. Nii ei saa lapsi kasvatada.

See on nüüd selge, kui mina kunagi lapsed teen, kolin mina metsa( okei, vähemalt maale) ja annan oma lastele täisväärtusliku lapsepõlve. Ma olen iga päev uhke selle üle, et ma sündisin ja kasvasin maal.