Esmarasedusega kaasneb nii palju hirme, kunagi ei tea, kas beebiga on kõik okei, kas süda lööb korrapäraselt või on ta üldse kuskile ära kadunud. Iga pisiasi ajab muretsema, ning alatihti mõtlen ka tsipa üle. Ma arvan, et see on täiesti andestatav, sest parem on ju muretseda, kui eirata igasuguseid pisiasju, mis võib hiljem kõvasti paha teha.
Nimelt, olen juba nädalaid oodanud esimesi liigutusi, kord tegin ka klassipiima teooritat, kuid tulutult, kuulsin ainult kõhu mulksumist. Nüüd ma laman õhtuti rahulikult, käed kõhul, lootes, et ta annab mulle kuidagi märku, et temaga on kõik okei. Siiamaani on olnud täielik vaikus, kuigi tunnistan, tunnen aegajalt mingsugust imelikku võbelemist või olen seda lihtsalt ette kujutanud, ei teagi kohe. Ma nii ootan liigutamist, tahan teada, mis tunne see lõpuks on. Ma arvan, et see on imeline.
Ma ilmselt ei suuda mai lõppu ära oodata . Kui veab, saame ka soo teada. Nagu me kõik teame, olen algusest peale eelistanud poisslast, aga nüüd ma mõtlen, et raudselt ta mängis mulle vingerpussi ja on hoopis plikatirts. Mul vist enam vahet ei ole, peaasi, et laps on terve ja kõik asjad on õiges kohas.
Rasedusega kaasnevad ka igasugused seljavalud ja nõrkushood, mis on mind viimasel ajal kimbutanud. See ei ole üldse nii meeldiv ja kohati on nii valus, et lausa nutma ajab. Kuna mu töö on ka selline nagu see on, otsustasin ma minna haiguslehele, esialgu küll 30nda maini, sealt vaatame ämmaemandaga edasi,mis täpselt edasi saab. Võibolla tahaks isegi täitsa töövõimetuslehte.
