Ma olin mitu päeva püüdnud välja nuputada, et miks ma ikka nii väga poega tahan. Ma arvan, et asi puudutab mu kadunud isa. Ma olen temast palju puudust tundnud, eriti raseduse emotsionaalsematel hetkedel. Isa, ma usun, et sa naeratasid eile meile taevast, saades teada, et su tütrekesel sünnib poeg. Ja mul jääb loota vaid seda, et sinugi geenike satuks meie pisikesse poisiklutti. Olen enamgi kindel, et ta tuleb tumedate juuste,- kulmude ning ripsmetega. Kanarbikugeeni tuleb siiski edasi kanda, eks!
Ja muidugi tea, et ma kannan sind iga päev endaga kaasas!
