Kuna ma endiselt ei tunne konkreetseid liigutusi, oli eilne päev sellegi poolest üks erilisemaid, Paulike polnud kunagi VEEL nii aktiivne olnud. Ma arvan, et ta oli mulle toeks, või andis mulle märku, et ” Emme, pea veel natukene vastu”. Nimelt lamasin üle tunni aja hambaarsti toolis, suhteliselt mitte väga mugavas asendis, 3 kursuse tudeng põhimõtteliselt ei tahtnud mulle tuimestust teha. Ta küll mainis, et iseenesest pole selles midagi ohtliku, aga tema teeks ilma, kui ma vähegi kannatada suudan. Teisisõnu- nutma ei hakanud ja minema ka ei jooksnud!

+mind on tabanud raseduse (üks hullemaid, vähemalt minu arvates) vaevusi, nimelt jalakrambid. Ma küll söön hoolega magneesiumi, varem suutsin neelata ka  tablette, sel hetkeni kuni nad mul suus ringi keerlema hakkasid  ning tekkis vajadus kogu see kraam välja oksendada. Peale seda hakkasin tarbima pulbritaolist värgenust. Aga täna öösel tabas mind elu esimene kramp. Alguses ma ei saanud üldse sotti, mis oli äsja juhtunud, pärast tabasin ära ja üritasin natukenegi oma olukorda leevendada. Tegelikult, ma ei mäletagi, kaua see krambike kestis, sest jäin päris ruttu tagasi magama. Hommikul veel mõtlesin, et kas nägin seda unes või toimus see kõik reaalselt.

Aga elu on armas, päriselt!