Ma olen kohutavalt kärsitu ning äärmiselt kannatamatu inimene. Minul on vaja KOHE ja praegu. Ma arvan, et see on praegune olukord on mind veidikene muutunud, võinoh, olen sunnitud kannatama ja ootama(selle käigus olen palju tülitsenud kui ka pisaraid valanud). Näiteks praegu on mul pinnuks silmas remondi mitte edenemine. Põrand on üles kistud, laeplaadid alla võetud, naelad välja kangutatud, pinnad puhastatud, mööbel enamjaolt värvitud, aga kõik seisab põranda lihvimise ja lakkimise taga kinni. Kord ei ole lihvijat, kord ostame valedes mõõtudes linti, rääkimata igapäevaste asjade tegemistest. Ma tunnistan häbiga, et olen kõik kodused toimetused tahaplaanile jätnud. Ma pesen küll nõusi, panen pesu kuivama, ning kui jõuan, valmistan ka õhtuks süüa, aga sellest ei piisa. Kui me remonti alustasime, olin ma kindel, et saame selle nädalaga tehtud, nüüd on nädal ja üks päev täis tiksunud, arvatavasti saame allespaari päeva pärast tapeedi seina. Kui hästi läheb, ühendame järgmise nädala jooksul ka elektrijuhtmed ära. Seni peame leppima hendriku vana toaga. Me praktiliselt elame asjade otsas, sest kuidagimoodi pidi ju meie praegune tuba tühjaks saama.
Nädalavahetusel käisime ka Vastseliina laadal pardipoegi müümaks. Ärkasin pool viis hommikul, et kooki meila kaasa küpsetada. Pool tundi varem ärgata ei ole minu jaoks mingisugune probleem, aga sellel päeval oli mul tohutu uni. Niisiis otsustasin koogi ära küpsetada, kohvi masinast jooksma panna ja tagasi põhku pugeda. Sain veel hea pool tunnikest und.
Laadal läks muidugi hästi, kella kümneks saime oma kauba müüdnud, peale seda viskasime ja laadakaubale silma peale, soetades odavalt Paulile kojutoomise papud( heegeldatud, valged ja lipsuga, sellised pidulikud) ja ühe mõnusa kaelkirjaku saunalina. Selle valis välja Hendriku ema Tiina.
