• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Ma võin käsi südamel õelda, et Tartu on paik, mida jään alatiseks tagaigatsema. Rääkimata meie endisest kodutänavast. Sõitsime eile sealt korraks mööda, tegelikult päris mitu korda. Oleks olnud meil rohkem aega, oleksime külastanud ka kõrvaltänavaid ja meile armsaks jäänud kuu poodi.Mis sellest, et hinnad on seal päris krõbedad, teenindus maru aeglane, fantat alatihti polnud, aga moorapead olid kuramuse head. Ma võin õelda, et Tartus kui ka Õnne tänaval juhtus nii mõndagi head, mis väärib igatsemist.

Kuna tegin äsja oma ämmaemandate vahetust, tulles kodule lähemale, sain eile endale lisa ultraheli.

Paul, mul oli sind taas nii hea meel näha. Ja muidugi meeldis ka see, et sa polnud oma sugu vahetanud( me teame juhtumeid, kus algul õeldakse ühte, järgmisel korral teist) ning ma loodan, et sa enam isegi ei mõtle selle peale. Ma nägin kuidas sa liigutasid, aga ma endiselt ei tunne seda . Anna mulle andeks, kui ma sind iga õhtu kiusanud olen ja ei ole sul lastnud rahus magada, ma lihtsalt olen vahest murelik, eriti siis kui ma ei ole sind päev otsa tajunud. Võib-olla on mul tõesti paksud kõhuseinad, mis ei lase sinu liigutusi läbi. Ma olen raudkindel, et sa sipled tegelikult  koguaeg. Meenutades meie esimest ultraheli, kui su issi ütles, et sa sipled samapalju kui mina. Minul oli selle üle  muidugi väga hea meel, sest see juba näitas, et oled minult juba midagi pärinud.

 

 

 

 

Lisa kommentaar