Mind on tabanud raseduse üks faasidest, kus ma reaalselt ei jõua midagi teha. Heameelega magaksin terve päeva, vahel suruksin käed kõhu vastu, lootes, et Paul suvatseks end veidikene liigutada. Nagu teada fakt- Ta on maru laiskvorst või ilge unekott.
Kuna mul on ILGE vingumistuju, siis tahaksingi kurta, mis põhjustab tuska :
Kuuma ilmaga väljas ei kannata olla- Nagu reaalselt, kui päike hakkab juba hommikul kõrvetama, tähendab seda, et olen sunnitud terve päeva toas veetma. Pikka maad kõndida ei saa( isegi 50 meetrit on sitaks pikk maa)- Kopsu võtab kohe kokku, hingeldan nagu loom, aegajalt pean tegema puhkepause, enne kui saan üldse edasi liikuda- Jalad on alatihti turses JA valusad või siis lihtsalt krampis- Eriti hull on peale igat ärkamist. Iga hommik tundub nagu oleksin eelmine õhtu läbinud sadu kilomeetreid. Iga päev PEAN tegema lõunauinaku,mis kestab vähemalt 2-3 tundi.
Tegelikult kui aus olla, siis ma täiega naudin rasedust. Vahel on vaja veidikene vinguda. Mõte juba sellest, et saan oktoobris( mul on endiselt tunne, et tuleb hoopis septembrilaps) Pauli süles hoida- juba see paneb mu südame kiiremini lööma ja erutusest värisema!
Ja vähem kui kahe nädala pärast, pean oma sünnipäeva. Ilmselt on see viimane “suurem” sünnipäev ja seekord ei kesta see mitu päeva.
