ma ei valeta, kui ütlen, et sünnipäeva ajamine on üks suur PULLISITT

Iga jumala aasta on täpselt see sama jama, peamiselt nende samade inimestega. Nad kõik lubavad, et mõtlevad või koguni lubavad end ära, mõni aeg hiljem avastavad, et neile ikka ei sobi võõras seltskond. Või toovad põhjseks \” MA EI TEA JU MITTE KEDAGI PEALE SINU\”. Kas see on tõesti nii suur probleem? Keda kotib? Sa ju tuled sünnipäevale minu pärast või mitte?

See aasta tegin ma niigi  päris suure väljapraakimise, kutsusin just neid, keda pole ammu näinud, keda just tahakski näha. Ilmselgelt on see ka viimane võimalus, vaevalt hakkate te mulle südatalvel külla tulema? Kindlasti leidub ka neid, kes on valmis tulema ( õnneks on mul paar sellist hullu sõpru).  Mina enam üldiselt Tartusse ei satu, kui satun, siis ainult arsti juurde. Pauliga seiklemine jääb ka üldjoontes ära.

Õnneks on mul olemas ka sõpru , kes on valmis seiklema läbi tule ja vee, et kohale jõuda!

Vähem kui nädala pärast näeme!