Jah, tegemist on endiselt Viru folgiga. See kaunis folk toimub juba kuuendat suve järjest.
Aga ma räägin teile oma esimeset folgist.
Muidugi siis ei saanud ma seda nii nautida, kui ma oleksin tahtnud. Nimelt olin ma seal tööl meeskonnaga,see tähendab, minu ülesandeks oli turvata ” Metsalava”. Alguses ma muidugi seda veel ei teadnud, positsioonid jaotati kohapeal. Ja nii ma veetsingi kõik need kolm päeva metsalava läheduses, nii vihma kui ka päikesega. Kuna kohati hakkas meil seal SITAKS igav, mõtlesime, et oleme nii rebelid ja teeme seda, mis olid meile kui, turvameestele/naistele, keelatud. Istusime ringis maas ja mängisime igasuguseid põnevad mänge( ma tean, sitaks rebel, aga kuna see oli meile keelatud, siis ilmselgelt oli see palju põnevam kui lihtsalt seista ja seista ning veel kord seista) ,kiikusime külakiigega, kõige pealt pidime sealt mõnikord mingeid tegelasi ära ajama, kui plats sai puhtaks löödud, oli meie kord kiikuma minna, kuulasime raadiosidet. Ausalt, see oli üks vähestest asju, mida ma turvanaise töö juures tagaigatsen. Omavahel tehti seal ikka sitaks nalju. Vahepeal unustati ära sväike pisiasi, et kõik töötajad kuulsid, mida sa suust välja ajasid. Meil oli rohkem kui korra silmamunad märjad.
Kolmanda päeva õhtupoolikul, kui meid kõiki tööpostilt maha võeti, pidin ma Reaalselt jooksma ajaga võidu. Uskuge või mitte, aga Zetode esinemiseni oli jäänud alla viie minuti. (Häbi nüüd tunnistada, aga ma kuulsin neid just seal esimest korda elus). Kui olin staabi juurest alustanud jooksmist suunaga Metslava poole, siis tee peal kohtasin ma ühte noormeest( kes jooksis samuti, et mitte hiljaks jääda). Tegemist oli siiski ühe kasuliku noormehega, sest tema oli see noormees, kes tol ajal Zetosi sissejuhatas. Ausalt ta on mu esimene, ilmselt ka viimane tuttav, kellega ma jooksu pealt tuttavaks olen saanud/saan.
Õnneks see tutvus ei jäänud ainult “folgitutvuseks”. Meid ootas ees palju toredaid ning mõnusaid aegu, kirju ja telefonikõnesi, küllakutseid ja külastusi.Meist said sõbrad. Minu silmis on ta jäänudki maailma parimaks Elariks, nagu mul oli kombeks teda kutsuda.
Ja isegi nüüd, kui me praktiliselt enam ei suhtlegi, kui näeme-siis kallistame ning kui vestleme, siis ainult põgusalt, isegi siis on ta maailma parim Elari!:)
Peale esimest folki, ma lihtsalt armusin sellesse. Nüüd lähen sinna kuuendat aastat järjest. Kogu see melu, õhkkond ja inimesed ning öised jämmimised- no see kõik on lihtalt nii meeletu. Kuigi ma see aasta ei saa enam karata ega tantsida, ega käia mitu edasi-tagasi, rääkimata rannas magamisest. Me kõik ju teame, kui pikk maa on minna Metsalavalt Ingmani merelava juurde ja tagasi. Jooksutamist on palju, mul oleks juba kergem veereda ühest kohast teise. Tegelikult ma ei tea, palju või kui kaua ma seal vastu pean, aga ma tean seda, et võtan sealt viimast. Lähen sinna ka järgmine aasta ja ülejärgmine ja üleülejärgmine. Tutvustan juba varakult Paulile maailma parimat suveüritust. See aasta veel kõhus tsillides ja ujudes.
leidsin täna ka ühe video, vaadake siit
