Tunnen end suurepäraselt ning ma arvan, et meie väike Paul tunneb end täpselt samamoodi. Ja muidugi, olen ma talle tänulik, iga tema liigutuse eest, mida ta suvatseb teha. Minu õnneks liigutab ta nüüdseks koguaeg ja seda sõna otsesemas mõttes. Ma võin ka eeldada seda, et ta on tublisti kosunud. Muidu ma poleks näinud üks päev seda, kuidas ta oma liigutusega mu kõhust välja üritas pressida. Ja siis veel üks päev, nägin ma kas ta väikest jallut või kännut, millega ta siples mu naba piirkonnas. See oli nii väike ja fucking armas.
Ma tõesti tahaksin teda juba näha, ma tahaksin teada, milline ta on. Kas ta on täpselt minu nägu või on tal Hendriku imelised näojooned. Ma olen Pauliga sellest kõvasti vestelnud, või noh üldse, olen ma temaga väga palju rääkinud ka sellest, et ta võiks varsti välja tulla. Mitte muidugi liiga vara, et peaks kuu aega inkubaatoris veetma, umbes septembri keskel või kuu lõpu poole. See oleks tore!
Ausalt ma unistan sellest päevast niii palju, kuigi ma kardan kohutavalt sünnitamist ning peas keerlevad igasugused hirmsad mõtted, et kas ma saan üldse sünnitamisega hakkama ning kuidas see üldse kulgeb ja nii edasi.
Endiselt on kogu see rasedus olnud päris uskumatu ning imeline kogemus, ja mõelda vaid seda, et väikesest riisitera suurusest ollusest kasvab välja inimbeebi. Ma mäletan kui ma teda esimest korda nägin. Rasedusnädalaid oli siis täpselt seitse. Päris mitu kuud nimetasime teda meie riisiterakeseks.
Kõik on lihtsalt imeline.
Ja ka mu härra on viimasel ajal valmistanud mulle nii suurt ja puhast rõõmu. Ma pean ka teda tänama, et ta on mind üldse välja kannatanud. Sest üks päev käitusin ma küll üsna jobult ning olin halvim tüdruksõber, keda üldse enda kõrvale soovida ja ilmselt möllasid ka hormoonid ning pisaratel ei tundnud lõppu olevat.
Ma olen kindel, et olen oma õnne leidnud!
