Olen olnud JUBA kolmekümne neljandat nädalat rase. Alles see oli, kui sain kätte oma esimesed triibud. Nüüd oleme omadega lõpusirgel. Nagu naised saunas rääkisid, pididki viimased kuud olema nii vaevalised ja lausa tüütud .Ausalt, ma räägin Paulile igapäevaselt seda, et kui tal mahti on, võiks hakata varsti mõtlema väljatulemise peale. Ma siiamaani usun, et emad ja tütred on mingil moel selle koha pealt sarnased.Seega ma usun, et Paulike sünnib ka kolmekümne seitsmendal nädalal, nagu mina. Hetkell küll tundub , et tuleb ilma keisrilõiketa. Pean tunnistama, salamisi lootsin, et poisiklutt ei keeragi end ümber, sest ta oli algusest peale olnud kogu aeg tuharseisus.
Viimastel päevadel ongi tundunud, et Paul tahab end juba igast nurgast välja pressida. Mul muidugi oleks selle üle hea meel, aga siiski võiks paar nädalakest oodata. Keegi ei ju ei taha, et nende esiklaps veedaks kuu aega inkubaatoris.
Beebiasju oleme ka tublisti ette varununud(varsti ei mahu enam üksi riietusese kappi ära), kunagi teen ka pilte, siis kui KÕIk on olemas. Mingi päev panen ka haiglakoti kokku. Ma arvan, et selleks ei ole liiga vara. Ma kujutan ette, kui see päev on käes ja ma valutama hakkan, satun rohkem kui paanikasse ja mul ununeks absoluutselt kõik ära. Nüüd oleme ka kindlad selles, et sünnitama lähen ma ikkagist Tartusse. Kui teisiti ei saa, kutsume kasvõi poolele teele kiirabi vastu.
Ma ei valeta, kui ütlen, et sellist vankrit olen ma koguaeg otsinud.
Ootusärevus on lihtsalt MEELETU- tahaks teda nuusutada ja katsuda ning jagada temaga oma suurt armastust, mida ma olen juba kaheksa kuud endas pidanud hoidnud. Muidugi olen Paulile mitmeid kordi armastust “avaldanud”, teda paitanud ja silitanud, magama minnes soovinud head ööd ja ärgates õelnud tere hommikut. Ma loodan, et ta saab midagigi aru, ta küll tunnetab väliskeskkonda. Ilmselt kuuleb ta ainult “blablabla” või siis mingit kauget kohinat, tont seda teab.
aga olgu, olen õnnelik edasi.
