Ma arvan, et mu norskamine ei tule enam kellelegi üllatusena, aga asi on nüüd selles, et tänu rasedusele olen hakanud veel rohkem ja veel kõvemini seda tegema. Kuna Hendrik on endiselt kerge unega, on ta sunnitud minema kõrvaltuppa magama, mille tõttu on mul tõsiselt halb olla. Ma olen küll teda iga jumala hommik püüdnud lohutada, et peale sünnitust norskan ma vanatviisi, st. palju rahulikumalt- mitte miski ei aita.
Olukord on vahel kohati päris nutune, sest viimased päevad olen eriti halvasti maganud, ärganud üles iga kahe tunni tagant, näinud erinevaid õudusunenägusi.Loomulikult tahaks iga (rase)naine peale seda kõike pugeda oma kaaslasse kaissu ja väljuda tema käehaardest alles hommiku varajastel tundidel. Aga selle asemel pean köik ööd üksinda veetma.
