Ausalt, see viimane kuu on täpselt sama jube ja õudne nagu naised ikka rääkinud on. Võib olla isegi hullem. Ma palun iga jumala päev, et keegi võtaks Pauli mu seest juba välja- ma lihtsalt ei jaksa enam, nii füüsiliselt kui vaimselt. Samas see kõik on muutumas reaalsuseks ja ma ei jõua seda hetke enam ära oodata! Ilmselgelt on ka Paulikesel kopp ees- ma sügan,patsutan ning kiusan teda igal võimalikul hetkel. Salamisi loodan endiselt, et ta tuleks varem välja. Tegelikult räägin talle seda iga jumala päev, senimaani pole ta mind VEEL kuulda võtnud:(
Mu haigestumine grippi on teinud ootamise veel rohkem talumatuks. Olin mitu päeva siruli maas, õnneks täna, tunnen ma end üpriski hästi. Kuigi öösiti ei saa endiselt magada, ärkan iga poole tunni või tunni ajaliste vahedega üles, voodis külje keeramine on samuti raskendatud, vahel tundub, et tuleks kraanapoiss appi endale võtta. Iga keeramise ajal ma ägisen ja oigan nagu 80ne aastane pensionär.
Tegelikult tahaks end juba inimesena tundma hakata, hetkel tunnen end kui vaalana. Saunas käia ei saa, kõhuli magada ei saa, kummardada ei saa, sokke jalga panna ei saa, seksida ei saa. Seksimise võin ma täiesti ära unustada,vähemalt novembrini- see lihtsalt ei ole reaalselt enam mitte kuidagi moodi võimaik, kuigi tahtmine on suur.