Ma ütlen ausalt ära, et ma ei ole olnud kunagi piisavalt “neiu”, kes oma kaalu pärast iialgi muret tunneks. Ma olin endaga rahul, ma arvan, et olin täitsa sale ja igat pidi okei. Aga nüüd, raseduse tõttu olen sunnitud end igapäevaselt kaaluma- ja see ei ole teps mu lemmik tegevus, sest
• ämmaemand riidleb minuga iga jumala kord, arvates, et ma sööngi ainult magusat. Miks muidu mu kaal on alati tõusuteel?
• tunnen end iga kord aina suuremana. Ise küll mõtlen, et suuremaks enam minna ei saa, aga saab!
• mu kaal on ületanud juba 105 kilo, mis tundub mis uskumatuna.
Samas, ma lohutan end sellega, et enamuse mu kaalutõusu taga on paistes keha, koos kõikde võimalikke kehaosadega. Nüüd jääb loota vaid seda, et mul oleks peale sünnitust mahti trenni tegema hakata, et saavutada tagasi oma nö “ideaalkaal”, mis jääb 70 kg algusesse! Ma nii igatsen jooksmist!
t
