Ma olen alati uskunud teooriat, et emad ja tütred on sarnased- kui asi puudutab sünnitamist. Seega on Paulil jäänud veel kaks päeva aega seda asja tõestada! Te ei kujuta ette, kui VÄGA ma soovin, et Paul juba välja tuleks. Ma tõsimeeli ei suuda oodata 40 nädalani, olen selleks liialt kärsitu ja muidugi tahaksin näha juba oma pisikest. Ma ärkan iga hommikul üles lootuses, et ehk juhtub täna mingi ime. Ta võiks lihtsalt nö “korgi” eest tõmmata ja veed valla päästa, miks ka mitte, eksole?. Enam pole liiga vara. Seni ei ole ta mind veel kuulda võtnud, aga ma loodan, et ta teeb seda peagi.
Ma ei karda enam sünnitustki või neid meeletuid valusi, mis peaksid sellega kaasnema. Mõtlen vaid lõpptulemusest, milleks on MEIE imetabane Paul, keda ma olen kandnud juba üheksa kuud ja kes on välja kasvanud riisitera suurusest “ollusest”, saavutades nüüd oma “täismõõdu”, milleks peaks olema healjuhul 50 cm.
