Ma mäletan, kuidas ma kunagi lubasin ja nö vandusin, et ma ei soeta ealeski endale nutitelefoni. Kusjuures, ma pidasin niimoodi päris kaua vastu. Siis kui kõikidel mu sõpradel laiutasid taskus juba nutitelefonid, üks uhkem kui teine, pidasin mina vastu oma pannidega aka lutsudega. No tõsiselt, telefonid läksid aina vanemaks, aga ma olin endiselt nendega rahul. Telefoni mõte oli siiski ainult helistada ja vahel ka sõnumineerida, vähemalt minu arvates. Nutitelefone tegin ma ikka rämedalt maha.
Aga ühel heal päeval pakkus mu sõber mulle oma nutitelefoni. Alguses tegin nalja, arvates, et ma nagunii ei osta talt seda, aga siis juhtus “ime” ja ma olin nõus proovima. Kõige raskem oli alguses oma suurte näppudega trükkida( sest mul on tõsiselt suured käed, ehk midagi olen ka isalt pärinud), kui olin juba üle tunni harjutanud, hakkasin ma asjadele pihta saama.Siis lasin ka Hendriku oma telefoni juurde, installis mulle erinevaid äppe, esimeste hulgas oli muidugi facebook ja wordpress, siis tuli postimees( kus olid ka ülejäänud “uudiste” leheküljed, siis skype, outlook ja nii edasi. Asi muutus tohutult mugavaks. Mu arvuti kasutamine jäi kiiresti unarusse, lihtsam oli ju telefoniga netis käia! Ma ei pidanud enam voodistki välja tulema, kui oli soov oma meile lugeda.
Nüüd kasutan vaid paari app’e- Facebook, postimees, outlook ja raseduse app’id. Eile just installisin ma nö ” tuhude” app’i. Sugulase sõnul pidi see päris tubli abiline olema, kui valud peaksid algama!
Ma tõesti pean nentima, et see on ikka rämedalt mugav asjandus!
