Nagu te kõik teate, on meil kodus tiine lehm. Terve suvi sai nalja visatud sellega, et “poegime” samal ajal. Siis ei kuulanud mind keegi, aga nüüd on see muutumas päris reaalsuseks, sest meie tähtajad on/olid päris lähestikku. Lehm nimega ” Muska” pidi poegima juba 27ndal septembril. Kui aus olla, siis see nimi on isegi lehmale päris imalavõitu. Rääkimata veel paaridest, kes teineteist niimoodi kutsuvad, aga see selleks.
Tegelikult ähvardas ta juba eelmine pühapäev poegima hakata, pidevalt ähkis ja puhkis. Terve selle aja on ka tulnud lima ja udar on kasvanud meeletult,varsti on see reaalselt maani. Nüüd olemegi teda üle nädala poputanud,ärganud öösiti teatud aja tagant üles ja poolunes lauta koperdanud, Päeval teeme talle mitmeid “auringe”, vaatamaks, et ehk äkki on kuskil juba vasikas. Kui see niimoodi edasi läheb, hakkan ma üha enam uskuma, et ta reaalselt ootabki mind ära, mis oleks iseenesest päris lahe. Kuigi Hendrik ja Hendriku ema meelest ei oleks see teps mitte kõige lahedam asi, mis juhtuda võiks. Hendriku emal ei peaks närvid vastu, muud ei midagi:)
Nüüd tulebki vaadata, kumb meist enne jõuab.
