Olin kolm päeva vaevelnud peavalu käes mitte lihtsalt tavalise peavalu käes, vaid sellise lõikava ja see ei andnud kordagi järele, öösisti magada ei saanud, päeval midagi teha ei saanud ja kui saingi natukene magada, ärkasin ma sada korda hullema peavaluga. Viimasel öösel ma lausa nutsin, sest ma ei kannatanud seda enam välja. Hommikuti panin külma peale ja sõin hulgi paratsetamooli tablette ning määrisin erinevate “salvikestega” oimu kohta, mitte kui midagi ei aidanud. Ahjaa, alapavik oli mul juba kolmapäevast saadik
Õnneks oli meil eile Tartusse asja, seega pakkisime kõik kodinad kokku, nii igaks juhuks. Haiglakoti, hendriku koti ja oma käekoti, kuhu soetasin kõige vajalikumad asjad, tegin kaasa ka võileibu, kudumisasjad olid juba kotti ära pandud. Võrru ma oma murega minema ei hakanud, sest on teada, kuidas seal sellesse suhtutakse. Vaata, et sõimata ei saa. Tartu ämmaemandate kohta pole mul ühtegi halba sõma, kõik olid vastutulelikud ja rõõmsad. Võeti proove, pandi ktg masina alla, küsisti igasuguseid asju, aga kuna kõik proovid olid korras, lasti mul minna. Pidin ainult paratsetamooli kogust suurendada 500lt-1000 peale. Ma ei jätnud seda võimalust kasutamata.
Koju jõudes, võtsin kohe kaks viiesajast sisse, määrisin veel seda vene imepalsamit ja läksin magama. Ärkasin kella kahe paiku ja minu suureks rõõmuks oli peavalu kadunud. See oli lihtsalt nii imeline tunne. Tundsin nagu oleks aasta pikkusets peavalust äsja vabanenud. Olin koguni nii rõõmus, et võtsin kätte vardad ja alustasin järgmise beebiteki motiivi kudumisega. Suutsin kududa koguni 16 rida, enne kui uuesti ära vajusin.
Hommikul ärgates ma veel ei uskunud, et olen peavalu lõplikult alistanud.
Ja mulle tundub, et meie Paulike ei tahagi kunagi välja tulla. Olen mõelnud ka selle variandi peale, kui ta peaks tähtajast üle minema. Tegelikult selle peale on isegi hirmus mõelda. Nüüd jääb loota, et ta viitsib see nädal end ilmutada, sest muidu ta sindrinahk lähebki üle.
