Ma tean, et teen ennatlikke järeldusi ning teise tähtajani on jäänud veel kaks päeva, aga ma siiski tunnen end üpris nördinult. Olen teda päris pikalt oodanud ning ma poleks eales arvanud, et lõpp saab olema nii piinarikkalikult vastik. Just see ootamine ootamise otsa. Ausalt, ma lihtsalt enam ei jaksa. Jumal hoitku veel selle eest kui see vana sindrinahk mõtleb üldse üle minna. Räägitakse ikka, et poisslapsed on maru laisad ja kipuvad tihti üle minema. Ma olen seda varianti juba miljon korda kuulnud ning mul on sellest kõri auguni, See oleks nagu mingi kirjutamata seadus, aga see ei pea alati paika.
Ning ma olen enamus nippe läbi katsetanud, mis pidid nö esilekutsuma, sittagi, siiamaani olen täiesti ühes tükis!
Ja lõpetuseks,
Paul Herbert Pettai, kui sul on natukene vaba aega, siis ehk hakkaksid mõtlema väljatulemise peale, .Mul tõsiselt ei ole mõtteski sind 42nädalani kandma hakata, tee mis tahad!
