Mind on viimastel päevadel tabanud kõige ehtsamad unehäired, ma ärkan kas iga tunni  või iga 1,5 tunni tagant, mis tähendab ka omakorda seda, et leian end päris tihti lakke vaatamast. Ilmselgelt on tingitud see ärevusest ja ootamisest, sest nagu teada, Paul, vana sindrinahk, on läinud üle .Ehk talle tõesti meeldib mu kõhus nii väga olla või ta lihtsalt ei viitsi liigutada või on tema jaoks liiga vara, kuigi ma kahtlen, sest  nädalaid on juba 40+2. Isegi mu telefoni app andis alla,sest tema andmete kohaselt peaks beebi mul juba käes olema.

Homme olen sunnitud  minema ka ämmaemanda juurde, JUHUL kui hommikuks olen veel täiesti ühes tükis. Ega ma sealt targemaks ei saa, sest mu võru ämmaemand on ehtne ohmoon. Ma alguses ei uskunud seda, tundus olevat selline täitsa okei naine, aga mida aeg edasi, seda pinnapealsemaks ta muutus. Ja kui ma eelmine kord kurtsin talle nädalapikkust alapalavikku ja lõhkuvat peavalu, ütles ta vaid seda, et peale sünnitust kaovad su probleemid ära, seni kannata! Ma ei taha mõeldagi, mida ta ütleb kui kuule, et mu põlved ei pea enam raskusele vastu, eriti see põlv, millele kolm aastat tagasi auto otsa sõitis. Ausalt, mul on valus isegi käia, rääkimata põlvele toetamisest!

ja kallid inimesed, ärge küsige minult igapäevaselt seda korduma kippuvat küsimust ” Et kas Paul on juba tulnud?”, ” aga nüüd?” “Millal Paul tuleb?”. Aga kust mina tean, millal ta tuleb. Vastuse saamiseks peate te tema endaga ühendust saama, sest minule ta seda saladust ei kavatse avaldada.