Kui ma varem lihtsalt jälestasin haiglaid, nüüd ma lausa vihkan neid, Ma veetsin haiglas täpselt viis päeva, tundus küll nagu see oleks olnud terve igavik. Vahel tuli tahtmine isegi oksendada ja nutta vaheldumisi, päriselt!
Ma ei mäletagi, millal ma viimati nii palju nutnud oleks.Polnud olemas päeva, mil ma seda poleks teinud. Suurt rolli mängis ka teadmatus, mis saab edasi?, kui kauaks jääb ta jälgimisele?, kui suurt rolli mängib ainult ühe neeru olemasolu?. Endiselt ei õelnud keegi mitte midagi. Päev oli täis uuringuid, süstimisi,ultrahelisi, vereproove ning kohati arvasin, et Paulike ei saagi kunagi nendest masinatest vabaks. Isegi viimasel öösel, pandi talle aparaat külge. Ausalt, ma olin valmis selle aknast välja loopima või põlema panna, sest iga kord kui oli vaja teda kaaluda, pidin ma ta esmalt juhtmetest vabastama, tänu millele hakkas see aparaat piiksuma. Ma ei saanud isegi seda vaiksemaks panna, ainuke võimalus oli juhe seinast välja tõmmata, aga seda ei tohtinud ma sugugi teha. Kannatasin mina, kannatasid ka minu palatikaaslased. Ja üleüldse- absoluutselt kõik ajas mind närvi!
Ma ei kujuta ette, kui oleksime seal kauem pidanud olema, ilmselt oleksin omadega veel rohkem sassis.
Loodetavasti jääb see viimaseks pildiks, mis haiglas kunagi tehtud
Tegeliklt mõjus see katsumus meile mõlemale üsna rängalt, vahe on aga selles, et Hendrik suutis end rohkem vaos hoida,
