ISSAND, ma ei tunne nagu oleksin äsjasünnitanud, võinoh, kellegi siia ilma toonud või ta enda seest välja pressinud( kahjuks pressimiseni ei jõudnudki). Mitte, et mul puuduks igasugune ematunne ja suur armastus Paul Herberti vastu, aga mind on algusest peale häirinud see, et Paul tuli siia ilma keisriga, ta lihtsalt võeti mu seest välja( kuigi jah, sel hetkel oli see väljapääsmatu võimalus), mina ei teinud selleks midagi.Võib-olla on see ainult minu kiiks, aga tõsiselt, poleks elaes uskunud, et selline asi mind kuinagi üldse häirima hakkab.
Kui sünnitusel olin kindel, et Paulist saab üksik laps,sest see valu oli talumatu, nüüd aga mõtlen, et kohe kindlasti teeme kunagi veel selle teekonna läbi. Ehk järgmine kord jõuan ka pressimiseni!
