Olen korduvalt üritanud blogida, aga ma ei ole leidnud selleks piisavalt aega või kui alustangi, siis jätan ma sama kiiresti pooleli, hakkan midagi muud tegema ja unustan eelmise toimingu lihtsalt ära:(
aga
Tahtsin rääkida, kui imeliselt ma end täna tunnen. Nimelt otsustas Paul olla üks kord inimene ja lasta meil kenasti magada, mis omamorda tähendab seda, et ma ei tunne päeval enam end zombina. Pidin küll teda öösel söötma, aga kõik käsi nii kiiresti, et ta jäi koheselt jälle magama- ja ei mingit vääksumist!
Hommikul võtsin ma ta siiski voodisse, mul on selline tunne, et ta tagab meie vahel paremini kui enda võrevoodis! Päeval üritan teda ikka seal hoida, kuigi alati tuleb tahtmine teda puudutada ja nuusutada ning niisama imetleda. Ja ma armastan seda, kuidas ta läbi une naeratab. Siis tundub ta veel eriti armas, tegelikult teen ma kõik selleks, et temast saaks maailma õnnelikum beebipoeg!
Mis puutub isadepäeva, siis meisterdasin ma Hendrikule koogi, mida me varsti sööma hakkame ning eile ostsin ma talle ühe liitrise viski, mida ta saab aegaajalt mekkida, kui tuju tuleb. Muidugi olid mul muud plaanid, aga selleks oleksin pidanud filmi täis klõpsutama ja linna neid ilmutama minema. Ehk siis järgmine kord teen ma midagi erilisemat. Hendriku meelest pole sellest lugugi, sest ta ei ole eriline tähtpä’evade tähistaja nagu minagi.
